Mina käin Emma juures oma praeguseks juba 3-aastase koeraga, kes on nii inimeste kui koerte suhtes murelik. Ta ei haugu, ei ründa, aga ta läheb elevile ja tahab minna kontrollima, kes see on. Lähemale jõudes tahaks ta aga põgeneda. Tegelikult oli minul alguses raske hoomata oma koera murelikkuse ulatust ja tõsidust. Alguses see ei tundunud midagi nii hull olevat - ta läheb elevile, so what? Tänu Emmale olen ma aga hakanud mõistma, kui palju see tegelikult mõjutab koera võimet olukordadega toime tulla. Kui ta on murelik, siis ta tähelepanu hajub, ta muutub aeglasemaks ja ebatäpsemaks. Ta läheb närviliseks, mis kandub üle mu teisele koerale. Tal tekivad lihaspinged ja ta ei suuda tükk aega rahuneda. Tänu Emmale ja Murelike koerte kursusele oskan ma oma koera paremini aidata, ma tean tema võimeid ja mu koer oskab ka ise paremini tema jaoks keeruliste olukordadega toime tulla. Meie koostöö on jõudnud täiesti uuele tasemele, millest ma enne ainult unistada võisin. Aitäh Emma 🙂

Treener Mari juures meeldib mulle kõige rohkem see, et tema jaoks on ühtviisi oluline nii koerte füüsiline kui vaimne heaolu. Õnneks on tal ka väga terav silm ja ta näeb, milline on koera hetkevorm ning kuidas seda (p)arendada. Treeningprogrammi väljatöötamisel lähtub ta konkreetse koera füüsilistest ja vaimsetest võimetest ning kohendab seda pidevalt lähtuvalt koera arengukiirusest. Julgen seda väita, kuna Mari juhendamisel võimlevad minu kaks väga erinevate vajaduste ja võimetega koera, kes saavad alati oma hetkevormile vastavad personaalsed harjutused. Kirsiks tordil on võimlemisalased elektroonilised materjalid ning koerte elektrooniline treeningpäevik, kuhu Mari kirjutab üles, mida järgmise nädala jooksul tegema peame. Mari on parim!

"Teil on nii õnnelik koer" - kas võiks üks koeraomani veel uhkemat komplimenti oodata? Sain sellise komplimendi täiesti võõralt inimeselt tänaval ja olen väga uhke. Nublu on üks hakkaja Jack Russelli terjeri poiss. Pesakonna rüblik, seega sain korraliku väljakutse - vähese unega öid, meeletut jalutamist ja muidugi palju rõõmu. Selleks ajaks, kui Krati kursused avastasime, oli meil seljataga kutsikakool ja 10 tundi sõnakuulelikkust. Istus, lamas, aga ilma sikutamata jalutada ikka me ei saanud. No ja mis mul sellest siis kasu, kui koer istuda ja lamada oskab? Ja meil mõlemal oli eelmises koolis igav... Krati baaskursus tundus huvitav ja õppekavas nägin just neid asju, mida mina oluliseks pean - juurde tulemine kutsumise peale erinevates olukordades, lõdvas rihmas kõndimine... See oli meeletu, kuidas Nublu arenes. Ja ma arvan, et see, kuidas mina arenesin, oma vaatenurka muutsin - oli veel meeletum. Olin ja olen väga õnnelik, et Kratt ja Emma meie ellu jõudsid ja et me sellest võimalusest kinni haarasime. Baaskursuse lõppedes jätkasime tagaõue kursusel. Kuna meie läheduses oli hiljuti üks hoovikoer mürgitatud ja Nublu on maiasmokk, siis minu mure kasvas. Tagaõuekursust oli meile väga vaja. Õppisime, kuidas loobuda erinevatest ahvatlustest - nii maas olevatest, käest pakutavatest, aga ka huvi pakkuvatest mööduvatest inimestest ja teistest koertest. Nublut huvitas kõik! Praeguseks jätavad inimesed külmaks, kui nad just ise kontakti ei alusta, erinevaid maas olevaid pakendeid enam ei söö-limpsi-nuusi. Harjutama peame veel maas olevast "päris" toidust loobumist ja teistest koertest möödumist. Kindlasti saame ka selle selgeks! Ja kui juba hoog sees, siis jätkasime kohe ka võimlemisega. Ääretult huvitav on teada saada koera füüsise kohta. Mari on imearmas ja sõbralik treener. Ja millsed uhked kinsulihased Nublu endale sai. Sellise vormis kutsiga on väga uhke jalutada. Mis peamine, ta kindlasti tunneb ise end hästi ja mina oskan paremini jälgida igapäevast jalutust ja jooksimist, et vältida vigastusi. Võimleme kodus edasi. Vihmase ilmaga pole paremat tegevust. Jääme mõlemad kuivaks, aga energia leiab rakenduse. Meil Nubluga on veel palju õppida. Aga hing on rahul - tean, et oleme õigel teel ja mis kõige olulisem - tean, kust abi ja tuge saab! Magame mõlemad öösel sügavalt, toas oleme rahulikud ja teistega arvestavad, aga õues - jookseme ja möllame. Oleme õnnelikud! Aitäh Kratile - kes teab, kuidas ja kuhu ilma teieta oleksime jõudnud.

Käisin oma nüüdseks 11kuuse koeraga Mari juhendataval võimlemise baaskursusel. Kuna me olime varasemalt juba mitu kuud "Koeraga võimlema" blogilehe järgi võimelnud, siis osa harjutusi olid tuttavad, samas sai nende kohta detailsemat infot, mida ja täpselt jälgida. Samuti õppisime uusi ja põnevaid harjutusi, nii et nüüd on palju erinevaid võimalusi, mida hommikuti treenida. Minu jaoks on hästi põnev koera füüsise teema ja seetõttu oli hea lugeda ka veebis teoreetilist materjali koera keha ülesehituse kohta ja põhjalikke selgitusi konkreetsete harjutuste kohta, et mida selle sooritamise käigus jälgida ja mis lihasgruppe see koeral mõjutab. Lisaks iganädalane võimlemistund kohapeal, kus Mari terava pilgu all sai veenduda, et koer teeb harjutusi õigesti. Võimlemisel on kindel koht meie hommikutes ja ootame juba aega, millal edasijõudnute kursusele tulla! Kindlasti sobib see kursus kõigile, kes tahavad koeraga midagi lõbusat koos teha ja selle käigus otsekui märkamatult koera füüsist parandada.

Olen väga tänulik Marile ja Emmale kes tulid meile appi kui meie mureliku koera käitumine oli läinud nii murelikuks et endal enam kuidagi jõud üle ei käinud. Meile tegid hirmsasti meelehärmi kõik koerad kes kasvõi kaugelt silmapiirile sattusid. Samuti oli meil suur paanika kui sattusime võõrasse kohta jalutama. Olin ise ahastuse äärel kui koeral järgi lohisesin ja vaatasin oma õnnetut koera kes ei teadnud kuhu poole tormata. Mari ja Emma aga süstisid mulle lootust et kõik muutub kui olla järjekindel. Aega võttis aga vaikselt hakkas asi siiski muutuma. Praeguseks saame me jalutada ja nautida erinevaid metsaradasid. Kui mõni koer liiga ligidale tuleb võib siiski juhtuda et erutus kasvab nii suureks et tuleb haukuma hakata kuid seda siiski harva.

Murelike koerte kursus on väga põhjalik kursus nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Mind aitas mitme moel. Aitäh ja jõudu edaspidiseks!

Online kursuse kohta "Kus mu käpad on?": Mari on oma tagasisides alati nii põhjalik... See innustab! Temalt saab alati head nõu kõiges, mis puudutab koera füüsilist ja vaimset tervist. Tore on, et ta õpetab kui oluline on jälgida, et su koeral oleks hea... Kursusel õppisime palju toredaid harjutusi, et parandada koera füüsilist vormi, aga mis minu jaoks veelgi olulisem... Koos tegutsemine, annab parema kontakti... Kavatsen ka tulevikus Mari võimlemiskursustel silma peal hoida...

Olen oma mureliku, tundliku ja õrnahingelise koeraga kolm korda läbinud murelike koerte algajate kursuse. Enne murelike kursust olime püüdnud mitu kuud oma noort, äsja rahulikust maakohast Tallinna kesklinna uude perre kolinud koera linnaeluga harjutada. Koer kartis kõike- inimesi, liiklust, helisid aga eriti teisi koeri. Oma tarkusest olin üritanud koera toita ja kiita ning uskusin, et kunagi ta peab ju ära harjuma. Koer läks tihti hirmust lukku, maiused pudenesid suust välja, sest ta ei suutnud neid süüa. Teiste koerte peale läks koer jällegi täiesti endast välja, viskles rihmas ja haukus meeletult. Inimeste peale ehmatas ja haukus samuti. Müra ja kahtlased helid ajasid teda paanikasse, ta üritas koju tagasi tirida, ennast peita või rapsis niisama rihma otsas, et põgeneda. Kui esimesel kursusel alustasime algusest, ehk oma hooviga harjutamist koerale sobivas tempos, siis tundus edusamm juba see kui saime väravast välja minna ilma, et koer paanikasse satuks. Inimesi ja eriti võõraid koeri nähes peitsime ennast hoovidesse. 70-meetrine jalutuskäik oli edusamm. Peale kolmanda kursuse lõppu võin öelda, et meil on olnud nii tagasilööke ja meeleheidet kui ka tohutut uhkust ja rõõmustamist koera üle. Mõned meie edusammud peale kolmandat korda kursuse läbimist on näiteks sellised, et koer pani vabatahtlikult teise koeraga ninad kokku. Täna kõndisime mööda mitmeid erinevaid tänavaid kokku 1300 meetrit ilma, et koer oleks kordagi paanikasse sattunud. S.h. nägime mitut bussi ja koer ei teinud ühest bussist üldse välja ja ühte bussi nähes vaatas otsa andes teada, et buss tuleb. Paar päeva tagasi ei teinud koer välja koledasti mürisevast lennukist. Teistele koertele reageerimise kaugus on oluliselt vähenenud. Mõnikord koer haugatab paar korda ja tegeleb siis oma asjadega edasi. Kuigi meil on linnaeluga harjumisel veel pikk tee minna, siis juba praegu on selge, et Krati murelike koerte kursus on olnud parim kingitus minu koerale. Mul on siiralt hea meel, et see kursus on loodud ja et ma hea tuttava soovituse kaudu selleni jõudsin. Ma ei teagi, mis meist ilma selle kursuseta oleks saanud. Soovitan kindlasti kõigil murelike koerte omanikel oma koerale hingerahu kinkida ja murelike kursusele minna.

Võimlemise baaskursusest: Hakkasime koeraga võimlemas käima, sest agility trennides jäi silma, et koeral on seljalihased nõrgad, mõnikord kiirendades käis seljast jõnks läbi. Tänu näiliselt ülilihtsatele võimlemisharjutustele oli koeral juba kuu aja pärast seljast nõgusus kadunud ja ühtegi jõnksatust pole rohkem ette tulnud. Minu jaoks oli suur üllatus, kui tõhusad need harjutused on. Õppisin väga palju ka selle kohta, kuidas koera väsimusmärke märgata, ülekoormust vältida ja koerale piisavalt puhkust anda. Boonusena olid need trennid tõelised teraapiatunnid. Treener Mari oskab luua koera jaoks 100% turvalise atmosfääri, minu koerareaktiivne koer tegi oma harjutusi teistest koertest mõne meetri kaugusel sõna otseses mõttes naeratus näol.